Mandrimesinikud võrdlemas mandri ja saare mesindust 26.-28.juuni 2020
Õppesõidu korraldaja Marianne silme läbi fotomontaaž koos lühikese tekstiosaga.
26.juuni hommikul istusid mesinik-ettevõtjad bussi, et alustada 3 päevast tiiru mesilast-mesilasse. Temperatuur oli juba varahommikul 25 pluss kraadi.
Tegelikult algselt pidi see reis toimuma aprillikuu esimeses kümnendikus, kuid kehtestatud eriolukord lõi ju meie plaanid segi. Ja nüüdne juunikuu lõpp kahjuks enam paljudele ei sobinudki.
Õppesõit oli Teadmussiirde rahastusega ja mõeldud 20-le osalejale. Seega väljalangenute asemel olid kohe uued tulijad.
Õnneks sõitsime suure mugava bussiga, järgides soovituslikke reegleid - igaüks sai laiutada üksinda bussi istmel.
Esimene külastuskoht oli mandril - Uulus perekond Puussepa
mesindustegevusi uurides. Maarika ja Sulev on ka paar aastat tagasi
olnud oma mesindustaluga Aasta Põllumehe Tiitlile nominendid.
Kogemuste vahetamine algas.
Degusteerimiseks saime huvitava struktuuriga mett, mis meenutas, nagu mesi oleks mingi lisandiga.
3 akadeemilist tundi möödus kiiresti ja me pidime kiiresti sõitma hakkama, et jõuda praamile.
Ja sealt see Muhumaa paistabki!Muhu saarel traditsioonile lõunasöögipeatus - Muhu Koost Restos. Soovitan soojalt. Lahke pererahvas, maitsvad toidud.
Keha kinnitatud, kuid lõunasiestat pidada siiski ei saanud. Paarkümmend minutit sõitu ja olimegi Orissaares mesinik Taavi Väli juures.
Kui 2009.aastal toimus Põlvamaal Kanepi vallas Varbuse mõisa aidas esmakordselt magusakonkurss Kuldne Maius 2009, siis meekategoorias tunnistas rahvas parimaks Taavi Väli mesilast pärit mee.
Kõigepealt tutvustas Taavi meile oma mesindusruume, mis olid suhteliselt väikesed, kuid sisustatud kalli tehnikaga. Mesinikud said kohe ka selgitusi, mida Taavi oleks osade seadmete juures hoopis teisiti teinud. Seejärel läksime vaatama ühte mesindusgruppi. Kuna me bussiga lähedale sõita ei saanud, siis viimane 500 meetrit tuli lõõskava päikese all jalgsi minna. Neile, kes eelmisel aastal Dalmaatsia mesindusega tutvumas käisid, tuli kohe meelde Šolta saare rännak. :). Selle kohta ajalooline info meie kodulehel. :).
Ja jällegi läks 3 tundi lausa lennates ning õhtusöögi aeg hakkas paistma. Enne Orissaare kohvikusse jõudmist põikasime siiski kiiresti ka Kaali kaater-järve äärest läbi. Kuna me õppeprogramm oli tihe, siis vaatamisväärustele aega ei olnud ette nähtud. Aga see põnev koht lihtsalt jäi nii meie marsruudi lähedale.
Reisijuht sel korral mesinikega ei samastunud ja mesinduskostüümi selga ei pannud .
Peale kosutavat kõhutäidet Roomassaare sadama kohvikut, kus pakuti meile väga maitsvat õhtusööki, saigi suund võetud Rüütli-SPA hotellile. Seal ootas meid üllatus - iga tuba sai pudeli külma vahuveini.
Kas keegi ka SPA-sse läks? Vaevalt. Meri ju lähedal ja vesi nii soe. Paljud veetsidki ühe osa õhtust veel ujudes.
Õppereisi 2. päev
Kuna ööd on hetkel valged ja selle reisi ajal ka väga palavad, siis
paljud meie grupist kasutasid võimalust hommikusöögile juba kell 7
minna. Väljasõit oli plaanitud 8.45.Esimene külastuskoht klooster. Tahaks ju nalja teha ja öelda, et pattude lunastamise koht, kuid tegelikult seal kloostris tegeletakse aktiivselt mesindusega. Nunn Theofili on lõpetanud Olustveres ka mesindusõpingud.
Kõigepealt saime lühikese ülevaate, miks ja kuidas tekkis Reo külla klooster ja miks seal tegeletakse mesindusega.
Palavus ei lasknud meid kaua väljas olla, seepärast oli suund mesindusruumidesse. Ja seal juba vaatamist ja juttu jätkus.
Kloostri-kohtumise lõpetuseks oli maitsvate küpsetiste ja maasikatega kohvilaud kaetud.
3 tundi möödas ja suund järgmisse külastuskohta. Plaaniväliselt läksime
Tõlluste mõisa, sest Aivar Raudmets oli mõisa perenaisele Dianale
soovitanud ka mesitarud võtta. Mõisa ja sealseid tegevusi põgusalt
vaatama läksimegi.
Omaette vaatamisväärsuseks oli juba 500-aastane Tõlluste tamm.
Mõisas tegeletakse looduskosmeetikaga. Seepärast just mesindus ja ka ürdiaed.
Järgmine külastuskoht - Aivar Raudmetsa mahemesindus. Aivar on
paljudele mesinikele tuntud ja teada kui riikliku mesindusprogrammi
projektijuht, kes vedas seda rasket tööd aastatel 2010-2019.
Päevakavaga oleme "lõhki". Lõunasöögikohta, kohvik "Nõges" sai meie vabandava kõne - hilineme. No mis teha, mesinikel küsimusi ja arutelu jätkub.... Võtame Aivari ka kaasa ning ega ta lõunalauaski küsimustest ei pääse.
Lõuna söödud, siestat ei tule. Meid ootab mesinik Urmas Lember oma suure ja uhke mesindushoonega.
Kõikide ruumide paigutus oli seal väga läbimõeldud. Mesinikud sattusid
nii vaimustusse, et palusid joonistusi näha ja nii mõnigi pildistas
plaanid maha. Urmas ei olnud kade mees. Seletas lahkelt ja jagas
mitmekülgset infot.
Mina mittemesinikuna, kuid meesööjana, armastan igal võimalusel mett degusteerida. Urmasel oli väga huvitav tatramesi, mis ei maitsenudki nagu tatramesi. Igatahes minu ostukotti see sattus.
Ja oligi aeg jälle bussinina hotelli suunas pöörata. Ootamas oli
buffet-stiilis õhtusöök ja seejärel ujumine. Ikka meres. Või vist keegi
käis ka hotelli saunas - ju jäi 30 kraadisest kuumusest väheseks.
Mina mittemesinikuna, kuid meesööjana, armastan igal võimalusel mett degusteerida. Urmasel oli väga huvitav tatramesi, mis ei maitsenudki nagu tatramesi. Igatahes minu ostukotti see sattus.
Õppereisi viimane päev - pühapäev, 28. juuni
Jälle varajane äratus - palavus ja kajakad. Igatahes sain endale toreda hommikusöögikaaslase.
Kahjuks ei jõudnud tabada hetke, kui ta hüppas vastas asuvale tooli
seljatoele ja korraks ootavalt otsa vaatas. Sööta neid ei tohi, aga
tegelikult see patt siiski mu hingele jäi. ;)
8.45 kävitasime bussi ja startisime Aimar Lauge juurde. Ka tema tutvustas oma meemaja.
Seejärel viis kodumesilasse.
Ja veel ühte kaugemasse gruppi ka. Ikka täie mahuga. Fotoobjektiiv tabas momendi, kus üks mesinik teist aitamas :).
Ja Aimar ise tuntud fotograafina ei leppinud ilma ühispildita. Aga sel
korral tegime nii, et ta ise ka jäi ikka pildile koos grupiga.
Kuid ega sellega meie külaskäik Aimari juurde veel ei lõppenud. Aimar
otsustas hakata loodusgiidiks ja viis meid mere äärde ronima.
Tegelikult olid seal superilusad vaated.
Ja oligi aeg jätta hüvasti nii Muhu kui Saaremaaga, sest praam ju ei oota. Ning meie programmgi polnud veel lõppenud. Ootamas oli 3-käiguline lõunasöök, natukene pidulikum, sest ikkagi koolituse lõpp lähenemas.
Ja seejärel perekond Mölderi mesindus Pärnu-Jaagupis.
Nagu ikka, mehed kohe tehnikat uudistama.
Ja naised Sirjega vestlema. Kuigi Sirje peab end abimesinikuks, teab ta
sellest ikkagi palju ja on aastaid sellega tegelenud. Ning lisaks
maasikad. Ohh kui mõnus oli koolituspäevade lõpp - eelmisel päeval
vurritatud imehea mesi ja supermaitsvad maasikad.
Aga tegelikult mesindusruumis asuvast tehnikast huvitusid ikka kõik, ka naismesinikud.
Bussis oli meil 3-päeva jooksul loomulikult elav mesindusalane diskussioon, mida juhtis Mõisaküla mesinik Jorma Õigus. Õppesõit meeldis osalejatele väga. Ka minule kui korraldajale meeldis väga. Super tore õpigrupp, lahked vastuvõtjad, rahulik õhkkond - mida veel tahta?! Meelega ei kirjutanud täpset ülevaadet, mida nägime ja kuulsime. Selleks tuleb ise osaleda õppereisil ja saada osa sellest sünergiast, mis seal tekib.
Aitäh kõigile!
See oli Teadmussiirde projekti kaudu rahastatud õpe põllumajandusettevõtjaile. Lühikest ülevaadet saab lugeda meie blogist