Mandrimesinikud võrdlemas mandri ja saare mesindust 26.-28.juuni 2020

Õppesõidu korraldaja Marianne silme läbi fotomontaaž koos lühikese tekstiosaga.
26.juuni hommikul istusid mesinik-ettevõtjad bussi, et alustada 3 päevast tiiru mesilast-mesilasse. Temperatuur oli juba varahommikul 25 pluss kraadi.
Tegelikult algselt pidi see reis toimuma aprillikuu esimeses kümnendikus, kuid kehtestatud eriolukord lõi ju meie plaanid segi. Ja nüüdne juunikuu lõpp kahjuks enam paljudele ei sobinudki.

Õppesõit oli Teadmussiirde rahastusega ja mõeldud 20-le osalejale. Seega väljalangenute asemel olid kohe uued tulijad.

Õnneks sõitsime suure mugava bussiga, järgides soovituslikke reegleid - igaüks sai laiutada üksinda bussi istmel.
Ja sealt see Muhumaa paistabki!
Muhu saarel traditsioonile lõunasöögipeatus - Muhu Koost Restos. Soovitan soojalt. Lahke pererahvas, maitsvad toidud.
Keha kinnitatud, kuid lõunasiestat pidada siiski ei saanud. Paarkümmend minutit sõitu ja olimegi Orissaares mesinik Taavi Väli juures.
Kui 2009.aastal toimus Põlvamaal Kanepi vallas Varbuse mõisa aidas esmakordselt magusakonkurss Kuldne Maius 2009, siis meekategoorias tunnistas rahvas parimaks Taavi Väli mesilast pärit mee.

Kõigepealt tutvustas Taavi meile oma mesindusruume, mis olid suhteliselt väikesed, kuid sisustatud kalli tehnikaga. Mesinikud said kohe ka selgitusi, mida Taavi oleks osade seadmete juures hoopis teisiti teinud. Seejärel läksime vaatama ühte mesindusgruppi. Kuna me bussiga lähedale sõita ei saanud, siis viimane 500 meetrit tuli lõõskava päikese all jalgsi minna. Neile, kes eelmisel aastal Dalmaatsia mesindusega tutvumas käisid, tuli kohe meelde Šolta saare rännak. :). Selle kohta ajalooline info meie kodulehel. :).
Ja jällegi läks 3 tundi lausa lennates ning õhtusöögi aeg hakkas paistma. Enne Orissaare kohvikusse jõudmist põikasime siiski kiiresti ka Kaali kaater-järve äärest läbi. Kuna me õppeprogramm oli tihe, siis vaatamisväärustele aega ei olnud ette nähtud. Aga see põnev koht lihtsalt jäi nii meie marsruudi lähedale.
Reisijuht sel korral mesinikega ei samastunud ja mesinduskostüümi selga ei pannud .
Peale kosutavat kõhutäidet Roomassaare sadama kohvikut, kus pakuti meile väga maitsvat õhtusööki, saigi suund võetud Rüütli-SPA hotellile. Seal ootas meid üllatus - iga tuba sai pudeli külma vahuveini.
Kas keegi ka SPA-sse läks? Vaevalt. Meri ju lähedal ja vesi nii soe. Paljud veetsidki ühe osa õhtust veel ujudes.

Kuna ööd on hetkel valged ja selle reisi ajal ka väga palavad, siis paljud meie grupist kasutasid võimalust hommikusöögile juba kell 7 minna. Väljasõit oli plaanitud 8.45.
Esimene külastuskoht klooster. Tahaks ju nalja teha ja öelda, et pattude lunastamise koht, kuid tegelikult seal kloostris tegeletakse aktiivselt mesindusega. Nunn Theofili on lõpetanud Olustveres ka mesindusõpingud.

Kõigepealt saime lühikese ülevaate, miks ja kuidas tekkis Reo külla klooster ja miks seal tegeletakse mesindusega.
3 tundi möödas ja suund järgmisse külastuskohta. Plaaniväliselt läksime Tõlluste mõisa, sest Aivar Raudmets oli mõisa perenaisele Dianale soovitanud ka mesitarud võtta. Mõisa ja sealseid tegevusi põgusalt vaatama läksimegi.

Järgmine külastuskoht - Aivar Raudmetsa mahemesindus. Aivar on paljudele mesinikele tuntud ja teada kui riikliku mesindusprogrammi projektijuht, kes vedas seda rasket tööd aastatel 2010-2019.
Päevakavaga oleme "lõhki". Lõunasöögikohta, kohvik "Nõges" sai meie vabandava kõne - hilineme. No mis teha, mesinikel küsimusi ja arutelu jätkub.... Võtame Aivari ka kaasa ning ega ta lõunalauaski küsimustest ei pääse.
Ja oligi aeg jälle bussinina hotelli suunas pöörata. Ootamas oli buffet-stiilis õhtusöök ja seejärel ujumine. Ikka meres. Või vist keegi käis ka hotelli saunas - ju jäi 30 kraadisest kuumusest väheseks.
Jälle varajane äratus - palavus ja kajakad. Igatahes sain endale toreda hommikusöögikaaslase. Kahjuks ei jõudnud tabada hetke, kui ta hüppas vastas asuvale tooli seljatoele ja korraks ootavalt otsa vaatas. Sööta neid ei tohi, aga tegelikult see patt siiski mu hingele jäi. ;)
Ja Aimar ise tuntud fotograafina ei leppinud ilma ühispildita. Aga sel korral tegime nii, et ta ise ka jäi ikka pildile koos grupiga.
Tegelikult olid seal superilusad vaated.
Ja oligi aeg jätta hüvasti nii Muhu kui Saaremaaga, sest praam ju ei oota. Ning meie programmgi polnud veel lõppenud. Ootamas oli 3-käiguline lõunasöök, natukene pidulikum, sest ikkagi koolituse lõpp lähenemas.
Ja seejärel perekond Mölderi mesindus Pärnu-Jaagupis.
Bussis oli meil 3-päeva jooksul loomulikult elav mesindusalane diskussioon, mida juhtis Mõisaküla mesinik Jorma Õigus.


Õppesõit meeldis osalejatele väga. Ka minule kui korraldajale meeldis väga. Super tore õpigrupp, lahked vastuvõtjad, rahulik õhkkond - mida veel tahta?! Meelega ei kirjutanud täpset ülevaadet, mida nägime ja kuulsime. Selleks tuleb ise osaleda õppereisil ja saada osa sellest sünergiast, mis seal tekib.

Aitäh kõigile!
See oli Teadmussiirde projekti kaudu rahastatud õpe põllumajandusettevõtjaile. Lühikest ülevaadet saab lugeda meie blogist