Ettevõtlike mesinikega koolitusreisil  25.-27.09.2020

Mõtteid jagas sõidu korraldaja Marianne

 Traditsiooniliselt käisime alati septembrikuu viimasel dekaadil mesinikega seiklemas ja teadmisi omandamas piiri taga. Tänavune aasta on kahjuks traditsioonide rikkuja. Piiri taha me ei saanud, aga kolmel päeval Eestimaal põnevaid kohakülastusi sai küll korraldatud.

Sõidul sai osalejateks tulla põllumajandussuunaga ettevõtjad, sest sõidu rahastus tuli Teadmussiirde ja teavituse toetuse kaudu (MAK 204-2020 meede 1). Grupi suuruseks sellel projektil valisime vaid 16 inimest.

Ilmataat oli meie poolt kõigel 3 päeval. Päike säras ja soojakraade ikka üle 20.

Kuna 1.päev meil ei olnud väga pingeliseks kavandatud, siis väljasõit Viljandist Hansaliinide bussiga oli kavandatud alles kella 10-ks. Ehk siis osalejad, kes pidid igalt poolt sinna kokku sõitma, ei peaks seda väga varakult tegema. Tegelikult kui ma korraldajana kohale jõudsin kell 9.50, siis olid mesinikud juba bussi ootel.

Sissepõige Polli, kust võtsime bussile Eesti tuntuima mesinik-veterani Antu Rohtla. Tema küll ei ole enam ettevõtja, kuid sinasõprust mesilastega pidanud rohkem kui 70 aastat. Seega just õige mees kaasata õppereisile koolitajaks.

Antu kaasamine on alati ainuõige otsus, sest kogu sõidu vältel saime kuulda tema kogemusi nii mesilastega kui ka ümbruskonnast tutvustavat infot. Antu on kui elav leksikon.

Kui viimased liitujad tee pealt ka sai üles leitud, võtsime suuna esimesse külastuskohta. Ilus talu, kus esimestena tulid meid tervitama hobused.

Hiljem saime teade, et peretütar tegeleb ratsaspordiga.

Olime jõudnud Eston Loosi juurde. Mesinik, kes aastal 2018 on valitud ka Aasta Mesinikuks. Mesinik, kes väga õigustatult väärib seda tiitlit. Mesinikud kuulasid huviga tema juttu sellest, kuidas ja miks algas tema mesinikutee, millised on olnud raskused ja millised on olnud edusammud. Milline positiivne vastuvõtt inimese poolt, kel kindlasti on mesindamine palju raskem kui paljudel teistel. Kuid mitte kusagilt ei paistnud välja ei virisemist ega hädaldamist. Estoni entusiasm on harukordne.

Meepurkide pakendus väga ilus. Uurisime, kas müügiga ka raskusi, kuna toodang ei ole mitte kõige väiksem. Vastuseks saime kuulda, et müük on korraldatud ja magusameistrid ise rahul. Miks mitmuses, sest koos Estoniga mesindab ka õemees Siim Saavaste ning seepärast ka kaubamärk hõlmab mõlema mehe nime.

Eston jäi kahjuks ratastooli kümmekonna aasta eest, kui mootorrattaga kodu poole sõitis. Vigastused olid nii suured, et arstid ei olnud üldsegi optimistlikud. Kuid Estoni kodutalus ehitati kõik ümber ratastooliga liikumiseks ja õnneks tuli Estonil mõte ka mesinikuks hakata. Seda küll mitte kohe, vaid mitme aasta järel. Ja mesindussektor sai juurde ühe toreda ja abivalmis mesiniku. Tegelikult mesindus selles talus läheb edasi põlvest-põlve, sest juba Estoni isa oli tubli harrastusmesinik. Ja ka Siim olevat esimesed kogemused vanaisa kõrvalt saanud.

Mesindustalu kasvab pidevalt. Tootmiseks tarvilik tarude arv küündib ikka sadadesse. Eston rääkis häbenemata ka ebaõnnestumistest. Näiteks sellest, kuidas teisel tegutsemisaastal kaotas hulga mesilasperesid põhjusel, et jäädi lesta tõrjumisega hiljaks. Kõik mesinikud nii avameelsed ja kogemuste jagajad ei ole.

Aitäh Estonile meie grupi vastuvõtmise eest. Jäime väga rahule.

Järgmisse külastuskohta sõites jäi meil natukene aega üle ja otsustasime teha ühe ajalooga seotud peatuse. Meie teele jäi Barclay de Tolli mausoleum. Kuna enamus grupist olid seal käinud kauges lapsepõlves, siis oligi üksmeelne otsus taaskülastada seda kohta.

Seejärel suund järgmisse külastuskohta - ametliku nimega Ülle Parek FIE - Aude Talu. Kuna vallad on vahepeal liidetud ja osad kadunud, siis õige nimetusega Tõrva vald. Aga mesilase pilt nii ilus, seega võib ka endise valla nimega seda näidata.

 Ülle oli ise ka meie sõidul, seega kohalejõudmisega ei mingeid raskusi. Ootasin tegelikult põnevusega Aude talusse jõudmist, sest olen jälginud ülle postitusi FB-s ja tahtsin oma silmaga näha, kuidas ta kõige sellega suudab seal toime tulla.

Kui Ülle koos oma abikaasa Andrusega midagi talus ette võtavad, siis ikka suurelt. Põõsad, maasikad, vaarikad, mustikad.... kõik ikka sadade kaupa sirgetes rivides. Lisaks veel mesilased. Ja loomulikult ilusad lilled aias.

Ülle jagas soovijatele abivalmilt viinamarja pistoksi. Teadaolevalt on mesinikel suureks hobiks ka viinamarjade kasvatamine.
Meetuba on ka Ülle pärusmaa. Seal leidus põnevaid müügiartikleid, soovitan Üllega ühendust võtta. :)

Loomulikult oli õppereisil osalejatele infor jagamas ka talu peremees Andrus.
Ringkäiku Aude talus tehes tekkis mitmeidki ideid, mida võiks isegi kasvatada ja milliseid sorte valida.

Ja talukass uudistamas meid.

Esimene õppereisi päev oli rahulikus tempos. Majutuseks võtsime suuna jälle Valka tagasi "Metsise" hotelli, kus meid juba lahke pererahvas ootas. Oleme seal ka varasemal õppereisil ööbinud, seega juba teadsime tubade mugavust ja toidu maitsvust.

Kell 19.30 kogunesime õhtusöögile. Ette oli tellitud meil 3-käiguline õhtusöök. Ei osanud ju arvestada, et "Sinelis" oli megasuur praad, seega õhtusöögiga tegime kindlasti oma kõhule natukene liiga. Kuid toit oli väga maitsev, seega viisakate külalistena püüdsime kõik 3 käiku ikka oma kõhtu paigutada.

Söögijärgselt muidugi jätkus veel "sumin" ehk mesindusalane diskussioon. Ja see tavapäraselt hiliste õhtutundideni. Eks päevakogemusi oli vaja jagada ja üksteiselt nõuandeid pärida.

Hommikusöök oli tellitud 7.30. Varajase hommikukohviga harjunud, läksin juba luurele kell 7.15. Naeratav teenindaja kutsus kohe sisenema, sest laud oligi juba rikkalikult kaetud. Minule järgnes koheselt ka Sander. Midagi pole ju teha, kui harjumus varakult hommikukohvi saada.

Järjest tulid ka teised ning tunnikene möödus kiirelt. Kell 8.30 istusime juba bussi, et sõita meie esimesse külastuskohta - mesinik Tõnu Sõrmuse kauplusse Valga linna.

 Tõnu on hea kaupmees, sest ostlemiseks läks tuhin lahti.

Ja juttu jätkus.

Jälle möödus kiirelt see tunnikene ja jätkus teekond Kaspri talu poole. Seal võttis meid vastu särav, mitmevärivilises kostüümis talu perenaine Ragne, keda abistas pere kõige noorim võsu.
Ragne on aktiivne õpilasgruppide vastuvõtja, kes tutvustab lastele maaelu. Sel aastal, mis oli nii eriline, pidi ta mitme kuu töö tegema ära ühe kuuga ja ta ütleski, et just eelmisel päeval lõpetas lastega ning nüüd siis mesinikega. Aga tema mees ehk siis taluperemees Ormi ongi mesinik, seega mesilased on seal talus aukohal. Lisaks lammastele.

Talu maadele on mitmeid tiike kaevatud ehk nagu Ragne ise ütleb: kui Ormil on kopp ees, siis valmib uus tiik. Otsesõnu: Ormi töötab kopaga ise.

Meie programmi kuulus ka kalade söötmine.

Põnevat uudistamist jätkus loomulikult talu poes.

Juttu oleks jätkunud tundide viisi. Eriti veel, kui üllatuslikult pakuti maitsvat meekooki.

Aeg oli aga armutu ja päevakava tihe, seega võtsime suuna edasi Peipsi poole. Seal ootas meid kõigepealt maitsev lõuna Kolkja sibula- ja kalarestoranis ja seejärel Sibulatalu.

Sibulatalu peremees Kostja rääkis meile sibulakasvatusest. Miks mitte sibulad ja mesindus?

Meie vastuvõtjad olid küsimatagi väga lahked. Ka seal ootas meid üllatuslikult pirukakorv, väga maitsvate sibulapirukatega.

Omalt poolt sai toetatud ka kohalikku ettevõtlust ja natukene sibulaid soetatud.

Päeva viimaseks kokkulepitud külastuskohaks oli Mesi Tare. Sealne peremees oli paar aastat tagasi ka meil Tartu mesinduskursusel käinud, kuid iga kord ei lähe mesinduses nii nagu loodetud. Ka vigadest tuleb õppida ja mis saab veel parem olla, kui õppimine teiste vigadest (see oli boonus meie õppegrupile). Kuid Marko Mesi on aktiivne noor mees, kes hetkel tegeleb majutusega, kalandusega ning mõtetes ei ole hoopiski mitte mesindusele käega löönud. Õpetuseks mesinikele: munad tuleb jagada alati mitmesse korvi.

Tema abikaasa Herling on samuti aktiivne kogukonnas kaasalööja. Koos avasid nad Samovarimaja, kus hetkel üle 120 samovari.

Saime ülevaatliku tutvustuse ja osalemise töötoas.

Herling rääkis ka Peipsimaa maitsetest ja võrgustiku koostööst. Põnevad ideed, mis sealmail elluviidud.

Õhtusöök Alatskivi Mõisa tallis. Ja peale seda pakkusin grupile välja, et läheksime jalutuskäigule tuledes Alatskivi lossi juurde. Selgus, et nii mõnelgi oli see esmakordne minek sinna. Ja läksimegi jalgsi, sest pärast rikkalikku õhtusööki lihtsalt oli vaja end liigutada.
Majutus Kadrina mõisas. Huvitav ja romantiline ööbimiskoht.

Hommikusöök mõisa keldris "Lühikeste meeste kõrtsus". Ei olnud see nii lühikene midagi, pikemadki said sisse.

Seejärel suund Jõgevamaale, kus meid ootas alati vastuvõtusõbralik Luguste pere. Olvi ja Jüri on inimesed, kelle juurde mesinikud alati rõõmuga lähevad. Pealegi on Jüril alati midagi uut oma tehnilistest uuendustest näidata ja alati on ka grupis mõni, kes sinna esmakordselt satub.

Ja uskumatu, kuidas mesinikud alati vaatlustaru uurivad :)

Ja mitte kuidagi ei saa mesinikke ka tarust eemale: )
Kubja mesindustalus olles, ehk siis Olvi ja Jüri juures, on alati traditsiooniks teha grupifoto. Hetkel siis pildistamas nii grupijuht Marianne kui ka Jüri ise.

Järgmine kohtumine oli meil mahemesinik Jaan Langebrauniga
Ja seejärel lõunasöök Kamari Haridusseltsis. Rikkalik buffet-stiilis laud, kus boonusena oli veel võimalus eelmisel, maal elamise päeva järelkajana hoidiseid degusteerida. Kuna Kamari küla oli saanud endale just "meie eitede" pildiseina, siis kasutasid seda kohe ka grupi naismesinikud.
Ja olimegi valmis sõitma meie õppesõidu viimasesse külastuskohta - Meemeistrite juurde. Ja üllatuslikult ootasid meid sealgi lambad, sel korral küll rendilambad.

Saime teada, kuidas Meemeistrid oma tegevust alustasid, kuidas hetked mett toodavad ning millised on nende turustamisnipid hetkel.

Loomulikult toimus meedegusteerimine ja soovijad said anda panuse toodete kaasaostmisega.

Õppesõit oli tore. Eelkõige õpetlik, kus mesinikud said omavahel kogemusi jagada. Uued kohad, uus info ja uued ideed.

Õppesõidu rahastus oli Teadmussiirde kaudu ehk täpsemalt öeldes MAK 2014-2020 meede 1, Teadmussiirde ja teavituse toetus.

Õppesõidu kogumaksumus 5000.-eurot, mille tasub MTÜ Alustame Algusest omavahenditest ja pärast PRIA poolset kontrolli ja heakskiitu tagastatakse see summa.

See oli MTÜ-l juba 3-s selline õppesõit. 2019. aastal sai külastatud Lõuna-Eesti ja Põhja-Läti mesinikke, 2020.aasta juunis Pärnumaa ja Saaremaa mesinikke ning nüüd siis säjakirjeldatud õppesõit.

Mesinikega on tore reisida. Tean, mida räägin, sest sõidan nendega juba alates 2012.aastast ja neid sõite on olnud rohkem kui 30.