Mesilaste juurde tõi mind minu vanaisa, kes oli Koorküla mõisa aednik ja mesinik juba 1900. aastatel. Minu esimesed mälestused mesindusest pärinevad 1952. aastast. Mäletan, kuidas enne jaanipäeva oli mõnel õhtul kuulda mesilasema laulu ning järgmisel päeval toimus sülemlemine. Sellele järgnes sageli sülemi jälitamine lausa hobusega – see oli põnev ja meeldejääv kogemus.
Kuni 1975. aastani olin mesilas abilise rollis, õppides praktilisi oskusi ja omandades teadmisi igapäevase töö käigus. Tegelikult iseseisva mesindamisega alustasin 2002. aastal, kui minu pojad kinkisid mulle sünnipäevaks 12 tarust koosneva mesila, et saaksin „rahulikult“ pensionipõlve veeta. Tegelikkuses on need aastad kujunenud minu elu ühtedeks kõige tegusamateks ja arendavamateks.
Asusin põhjalikult uurima mesinduse teooriat ning osalesin aktiivselt Eesti Mesinike Liidu korraldatud õppe- ja teabepäevadel, rakendades õpitut kohe ka praktikas.
2015. aastal tunnistati minu mesila mesi Eesti Mesinike Liidu mesinike seas parimaks. ("Pime" maitsmisega test rohkem kui 100 inimesega osavõtul)
Alates 2010. aastast olen aktiivselt osalenud Võru Mesindus Seltsingu tegevuses. Iga-aastastel teabepäevadel olen tänaseni esinenud vähemalt kahe ettekandega aastas. Pean ennast pigem insenerlikku lähenemist viljelevaks mesinikuks – mind huvitavad protsessid, tehnoloogiad ja süsteemsed lahendused.
Alates 2018. aastast olen süvendatult tegelenud mesindussaaduste väärindamise ning nende kasutusvõimaluste uurimisega. Olen sellel teemal läbi viinud neli õpituba, sealhulgas 2023. aastal ka Slovakkia mesinikele. Viimastel aastatel on minu huvi keskendunud mesindussaaduste rakendamisele rahvameditsiinis ja apiteraapias.
Aastal 2026 Slovakkias
_block.webp)